Maribel Rannala: mulle meeldivad tehnilised, rasked ja mägised rajad

Esimese jalgratta sai Maribel 3-aastaselt, esimesed rattakingad kolm aastat hiljem. „Alguses sõitsin abiratastega, aga peaaegu kohe õppisin ilma nendeta sõitma. Kui ma 6-aastasena proovisin esimest korda rattakingadega sõita, siis see ei tulnud mul kohe välja, sest ma ei osanud klippe lahti teha ja kukkusin pikali, aga õppisin ka selle varsti ära,“ meenutab sihikindel neiu tutvuse tegemist jalgrattasõiduga.

Tema huvi võistlemise vastu tekkis samuti üsna varakult. „Mulle meeldis väga rattaga sõita. Ma arvan, et mul tekkis huvi rattaspordi vastu, sest mu isa sõitis rattaga ja käis võistlustel,“ räägib ta. Nii läkski Maribel juba enne kooli isa soovitusel rattatrenni CFC rattaklubisse, kus sõidab ka praegu, treeneriteks on Marek Säälik ja Andre Aduson.

Rattasõit on äge

Maribeli isa Ivar Rannala meenutab: „Kuna mina tegin nädalas 3-4 korda trenni ja käisin suvel üle nädala võistlemas, siis tütar nägi seda pealt ja tahtis ise ka proovida. Esimese maastikuvõistluse tegi ta 6-aastasena kevadel, kus sõitis endast kaks aastat vanematega ja saavutas kohe kolmanda koha. Sellel võistlusel sain aru, et temas on annet rattaspordiga tegelemiseks,“ selgitab Ivar, kes ise hakkas rattaspordi vastu rohkem huvi tundma umbes 10 aastat tagasi. Sõpradega koos tehti esimene võistlus 2009. aasta Rõuge Rattamaratonil.

„Rattaga sõites näed väga palju kohti, kuhu muidu ei sattu. Rattasõit on äge ja kuna sõbrad otsustasid ka võistlema hakata, siis oli hea ennast proovile panna,“ räägib Ivar enda sattumisest rattaradadele.

Koostöö toimib

Nüüd käivad isa ja tütar rattavõistlustel koos ja teevad tänu sellele suve jooksul kahekesi Eestile vähemalt kaks tiiru peale. Mõlema jaoks pakub sellel karussellil osalemine eelkõige erinevas skaalas emotsioone. „Enamasti on emotsioonid head, aga oleme õppinud ka kaotustega leppima ja igas negatiivses midagi positiivset nägema. Tütrele enam eriti ei meeldi, kui ma raja kõrval targutan. Selle-eest sõidame võimalusel päev varem raja läbi ja analüüsime põhjalikult, kus ja mida võistluspäeval tegema peab. Selles suhtes on Maribel põhjalik, et kui on mõni raskem koht, mis välja ei tule, ei jäta ta jonni ning enne sealt ära ei tule, kui asi käpas. See on kindel, et peale võistlusi alati analüüsime, kuidas läks ja kui läks halvasti, siis mida järgmine kord teistmoodi teha,“ räägib Ivar koostööst enda ja tütre vahel.

Rasked rajad ahvatlevad

Rattatrenni teeb Maribel 3-4 korda nädalas. „Treeningu pikkus on keskmiselt kaks tundi. Talvekuudel tegeleme trennis rattasõidu asemel suusatamise, jooksmise, matkamise ja ujumisega,“ lausub ta. „Sõidan nii maastikku kui ka maanteed. Maastikurattasõidus meeldivad mulle tehnilised, rasked ja mägised rajad, sest need nõuavad julgust ja osavust ning nendes olen hea. Maanteesõiduga olen siiani pisut vähem tegelenud, aga mulle istuvad kriteeriumid ja grupisõidud, sest need nõuavad julgust, kiirust ja otsustuskindlust,“ avaldab Maribel.

Trenn pakub noore ratturi jaoks erinevaid väljakutseid. „Minu jaoks on trennides kõige raskem see, kui teeme maanteel kiirenduslõike või see, kui teeme maastikul mäkketõusu. Kõige rohkem meeldivad maastikutrennid, kus sõidame tehnilisi kohti ja laskumisi,“ kirjeldab ta.

Näitab vanematele kandu

Võistlusstaaži on Maribelil enam-vähem sama kaua, kui ta trennis on käinud. Sel suvel on tema kalender nii tihe, et neiu seab ratta stardijoonele ühel või kahel korral nädalas. „Hakkasin rattavõistlustel osalema peaaegu kohe pärast seda kui rattatrenni läksin. Olen võitnud palju maastikurattasarju, käisin Soomes tuuril ja ka seal võitsin. Minu jaoks kõige tähtsam võit oleks aga see, kui saaksin kogu Bosch Eesti Maastikurattasarja kokkuvõttes parima tüdruku tiitli,“ ütleb Maribel välja ühe eesmärgi. Samas tunnistab ta, et edu sarjas on tulnud väikese üllatusena. „Tavaliselt on võitnud tüdrukutest kas N16 või N14 klassi sõitja ning ma ei uskunud, et mina võiksin parim olla, sest olen alles 11-aastane,“ imestab ta. Kohad eesotsas on aga tulnud, sest kolmel esimesel etapil –Viljandis, Rõuges ja Alutagusel teenis Maribel välja esikoha ning Jõelähtmel oli tüdrukute seas kolmas. Viimasel jäid temast ettepoole vaid N 16 klassis võistlevad neiud. Parim rada on Maribeli meelest seni olnud Alutagusel. „Alutaguse rada oli minu arust väga lahe ja mitmekülgne,“ ütleb ta.

Ohtlik, aga huvitav

Rattaradadele toovad sportlikku tüdrukut eelkõige põnevus ja head kaaslased. „Rattasport on natukene ohtlik, aga samas huvitav. Rattaga võib alati midagi juhtuda, aga sellest pole midagi, sest kõigil juhtub. Mul on toredad trennikaaslased ja treenerid. Mulle lihtsalt väga meeldib rattaga sõita,“ ütleb ta. Samuti meeldib talle võistelda ning ta soovitab teistelgi noortel, kes rattaga sõbrad on, stardijoonele tulla. „See on lihtsalt nii lahe ja kindlasti hakkab meeldima võistlustel käia nagu mullegi,“ usub Maribel.

Kuna rattasõit on noore neiu põhiala, siis muude spordialadega tegelemiseks selle kõrvalt palju aega ei jää, kuid vabu suvepäevi eelistab ta võimalusel veeta ikka sportlikult ja aktiivselt. „Suvel meeldib mulle käia rannas, mängida igasuguseid pallimänge nagu korvpalli, võrkpalli ja teisi mänge. Mulle meeldib ka vabal ajal sõpradega koos midagi teha,“ ütleb ta.

Andekus, töökus ja tahe

Eesmärke noor rattur väga pikaks ajaks seadnud ei ole, elu näitab, kas ees ootab profisportlase karjäär või midagi muud. Sellel aastal aga tahab südi neiu lisaks Bosch Eesti Maastikurattasarja võidule ka maastikuratta Eesti meistrivõistlustel kõikidele konkurentidele kandu näidata. Eeskujuks on talle Greete Steinburg. „Ta on väga hea maastikurattur ja käib ka välismaal edukalt võistlemas,“ selgitab tüdruk.

Kui soov on tõsine, siis pole miski võimatu, sest lisaks võidutahtele peitub Maribelis ka andekust ja töökust. Kui need kõik kolm on olemas, siis saabuvad ka tulemused. „Ainult andest ei piisa, tuleb ka palju tööd teha. Maribel on väga töökas ja uudishimulik uute oskuste omandamisel. Oluline on kindlasti töökus ja anne tuleb kasuks,“ võtab neiu isa Ivar Rannala kokku.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu