Priit Pullerits võtab rattasõitu kui põnevat mugavusala

Kuidas võtaksite lühidalt kokku 2013.a. rattahooaja? Kas jääte seda heaga meenutama?

Pole põhjust rahulolematuseks, kuigi alati leiab seda, mis jäi ideaalsest õnnestumisest puudu. Jõgeva rattarallil 69. koht, aga lõpu eel sattusin kruusaservale, kuhu kadus hoog ja 10-15 kohta. Tartu rattarallil teises grupis 250. koht, aga kahjuks oli grupp nii suur, et minu oskustest ega julgusest seal ettepoole murdmiseks ei piisanud, ehkki jaksu oli enam kui küll. Võru rattarallil 115. koht, aga kui noorte meestega lõpus ikka kaklema ei julge minna, siis ei ole grupifinišis ka paremat kohta loota. Tartu rattamaratonil isiklik tippmark 3:16 ning sadakond kohta eespool võrreldes mullusega, 690. Maastikusõitu ma ei harjuta ega ka armasta, nii et see oli küllap igati vääriline tulemus. Paremat olnuks patt tahta.

Mitmest rattavõistlusest osa jõudsite võtta ja kui palju kogunes rattakilomeetreid?

Osalesin neljal võistlusel, lisaks Tartu rattamaratoni avatud raja sõit. Ei taha võistlemisest endale tööd ega kohustust teha, seepärast igale poole kohale ei trügi. Maastikusõit, nagu ütlesin, ei meeldi mulle sugugi - pole kiirust, põrutab liiga mu nõrku liigeseid, pärast on vaja ratast tükk aega kasida -, nii et Samsungi karikasari on koheselt välistatud.

Kuna mul on Postimehes ja ka Tartu Ülikoolis pingeline ja mahukas palgatöö, siis nädalavahetusel kuskile kaugele Eestimaa teise otsa maanteele sõitma minna ka ei tõmba - terve puhkepäev läheb selle nahka, kusjuures 4-5 tundi veedad sellest veel autos. Nii olen valinud endale neid võistlusi, mis on Tartule lähemal ning tunduvad huvitavamad.

Rattakilometraaži pole kokku lugenud, aga usun, et keskeltläbi 150 kilomeetrit nädalas ikka ära tuleb. Võtan rattasõitu kui mõnusat ja põnevat mugavusala, ma ei aja mahtu taga - ega ma olümpiale püri.

Miks olete valinud just rattaspordi üheks oma harrastuseks?

Noorena jooksin, parimaks ajaks jäi 800 meetri 1.55,9. Alustasin jooksutrenne pärast ülikooli astumist, rekordi jooksin kolmandal kursusel 1980. aastate lõpus. Tosin aastat tagasi tekkis mõte, et üritaks 37-aastasena ka veel alla kahe minuti 800 meetrit joosta, tegin talv läbi kõvasti trenni, aga kevadeks olid ahhilkad mäkkejooksudest nii haiged, et jooksin küll aja 2.06-2.07 kanti, aga läbi valu.

Varsti tuli minna parema jala ahhilkaga operatsioonile. Edaspidi sain siiski joosta pikemaid maid, näiteks 10 kilomeetrit läbisin alla 37 minuti, ja hakkasin suusatama - olid Eesti suusaspordi hiilgeajad ja see motiveeris. Kahel korral sain Tartu maratonil koha teise saja keskel. Vaikselt hakkasin ka rattasporti tegema, sest Tartu neliküritusel on ju kaks rattaala kavas. Eelmise aasta kevadel, kui tegin Tartu nn jooksumaratonil elu jooksu, sain 70. koha, pärast mida olid põlved nii läbi, et terve suve oli valus käia. Sügisel läksin põlveoperatsioonile - kõhred olid puruks. Pärast seda pole üldse jooksnud. Ja nüüd jõuan küsimuse vastuse juurde - nii tuligi hakata rohkem rattaspordiga tegelema.

Olete teinud eelkokkuleppe Rene Mandriga, et uuel rattahooajal teeb  ta Teile treeningnõustamist ning osalete ka II Jõgeva Rattarallil. Tundub, et Teil on uueks rattahooajaks tõsised plaanid?

See oli Renelt tõesti vahva pakkumine! Mul on suusaspordis ka olnud juhendajaid, kes mind algul väga palju aitasid. Kaks aastat tegi plaane naiste koondise treener Kalmer Tramm, need plaanid viisid mu taset kõvasti edasi, ja kaks talve andis nõu Margus Ader, laskesuusataja.

Ratast olen seni sõitnud lõbuna, ilma igasuguse süsteemita. Minu tüüpiline trenn on tund aega ca 95 protsendiga - kiirus on piisavalt suur, keskmine on tavaliselt 33-34 km/h, samas saan suure koormuse ja tunnen, et vaatamata vanusele, 48 aastat, olen ikka veel päris suutlik.Ja jalad on ka vastu pidanud. Iseasi, kui palju Renel õnnestub minusugust paremaks lihvida, sest ütlesin talle kohe algul, et mingeid kolmetunniseid trenne ma küll ei taha teha, aega pole ja ei viitsi ka. Ja teiseks, kui palju on neist trennidest ses mõttes kasu, et kas ma suudan siis stardist pressida end paremasse gruppi? See tähendaks Tartu rattarallil peagruppi jõudmist. Kui Rene mind sinna välja viib, siis see oleks temalt küll äge saavutus!

Peale I Jõgeva Rattarallit tegite väga värvika blogisissekande võistluspäeva hommikust, trassist ja sõidu käigust. Jäi mulje, et olite väga rahul, et hommikul kiirustasite ja ikkagi osalema tulite?

Jah, peaaegu oleksin tulemata jätnud, sest Tartus sadas hommikul nagu oavarrest ja paduvihmas ma küll võistelda ei taha - ebamugav, vastik, ohtlik jne. Mulle ei ole rattasõit ju töö, et pean iga ilmaga väljas olema. Aga poolel teel Tartust Jõgevale sõbrad helistasid, et seal on asfalt täitsa kuiv. Kiirustasin ka siis kohale. Ja ei kahetse. Väga äge sõit oli! Just reljeefi tõttu, mis lisas põnevust, sest sai gruppi solgutada ja eest isegi paaril korral paugutada. Midagi säärast, mis Tartu rattarallil ei tule kõne allagi. Seal on monotoonne kulgemine.

Kui sportlik olete talvisel perioodil? Kindlasti olete Tartu Maratonil osalemas, kuid kas sellele eelneb ka tõsine ettevalmistus?

Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul sain vasakule randmele tõsise trauma. Seal põrutas nii kõvasti - mingid tarkpead soovitasid sõita kinnise amordiga, arvestamata, et ega kõik inimesed ole ühtemoodi rauast -, et ranne on siiamaani valus, mistõttu ei ole teinud ühtegi rullsuusa ega ka imitatsiooni trenni. Okei, imikat ei viitsikski teha, see on kõige nürim trenn, omal ajal sai seda nii palju tehtud, et isegi Kalmer Tramm nimetas mu läbitud kilomeetreid aukartustäratavaks. Aga praegu pean hoidma haiget kätt, ei saa minna asfalti toksima. Niisiis olengi rattaga siiamaani sõitnud. Näis, mis talvel saab, isegi neid vastuseid siia tippides annab ranne tunda, mis siis veel suusatamisest rääkida.

Kas rattahooaja ettevalmistuse osas olete jõudnud ka nende sekka, kes käivad lõunamaal pedaale tallamas, või piirdute siiski Eesti tingimustega ja rattaselga istute seega mõnevõrra hiljem?

Ei, lõunalaagrites pole käinud. Küll aga meeldib mulle võita mehi, kes seal käivad - ja noid ei olegi nii väga vähe. See lõunalaagerdamine on minu hinnangul taas profivärk. Ma ei taha kulutada oma puhkuse aega selleks, et teiste meestega koos pingutada. Hoian hinnalist puhkuse aega selleks, et teha seda, mis ma ise tahan teha, siis ja seal, kus tahan seda teha, ja natuurilt eelistan vähemmassilist ajaveetmist. Ehk olen pigem perega kui suure tuttavate karjaga. Siiski on üks mu huvitavamaid ja meeldejäävamaid kevadisi seiklusi just seotud rattaspordiga.

2012 kevadel käisin kõva harrastussuusataja Jaanus Laidveega kolm nädalat USAs Utah osariigis Moabi kandis maastikurattaga sõitmas. Seal on maastikuratturite paradiis, sealne Slickrock Trail on klassika, mida igaüks peab elus vähemalt korra proovima, samuti Amasa Back jms. Kuid ma ei läinud sinna trenni tegema, vaid loodust nautima, ja jalgratas oli lihtsalt vahend, millega looduses - seal on üüratute kanjonitega Colorado platoo, põhimõtteliselt liivakivikõrb - võimalikult kaugele ja sügavale pääseda. Soovitan toda kanti kõigile - seal saate tõelise elamuse, mitte Itaalia või Hispaania asfaldil. Algul pidin sinna koguni üksinda minema, mulle too kant nii meeletult meeldib, aga kuidagi tekkis Laidveega, kellega olin tutvunud suusavõistlustel, nii hea klapp, et tegin talle läbi lillede ettepaneku, kas ta ei tahaks kaasa tulla, ja ta oli nõus. Kahekesi oli ikka palju julgem, sest mõned kandid, kus tahtsin tingimata ära käia, olid seal ikka igasugusest tsivilisatsioonist väga kaugel, ning kui üksinda midagi juhtuks, siis oled in a deep shit. Jaanus oli suurepärane reisikaaslane, tegi kaasa kõik, mis ma olin plaani võtnud, ja mitte kordagi ei läinud me tülli, mis sellistel reisidel on ju tegelikult vist nii sagedane, et sõbrad saabuvad koju vaenlastena.